Mida kujutab endast ameerika jalgpall?
00.00.0000

Mida kujutab endast see üpriski kummaline mäng?

Selges eesti keeles pole vist tegelikult võimalik kogu mängu lahti seletada, sest kõikidele ingliskeelsetele mõistetele sisulist vastet veel ei ole. Küll aga aitaks selle mängu populaarsemaks saamine ja ka siin mängimine kaasa sellele, et need mõisted tekiksid. Alustame aga kaugelt ja algusest.
Ameerika jalgpall sai ametlikult alguse samamoodi Suurbritanniast nagu ”korralik” jalgpall – see, mida ülejäänud maailm kõige rohkem mängib. Algselt tähendas jalgpall ka seal mängu, mida ei mängitud mitte jalgadega, vaid jalgadel. Jalgpall oli nimelt madalamate klasside sport, aadlikud tegid igasuguseid spordialasid hobuste seljas. Sealt ka nimetus − jalgpall.
Ameerika jalgpall on tegelikult arenenud nendest reeglitest, mis tehti alguses ragbi jaoks. See oli esimene suurem lõhe jalgpallis, kus ühed tahtsid palli ka kätega edasi viia ja teised arvasid, et ainult jalgadega on mõistlikum. Ragbi pooldajad jonni ei jätnud ja kehtestasid oma reeglid, mille võtsid üle ka ühendriikide kolledžid ja arendasid ise edasi.


Pall vastaste alasse


Ameerika jalgpalli eesmärk on viia pall vastasvõistkonna selja taha nende lõpptsooni. Tegelikult sellega asi piirdubki – kes saab seda kõige rohkem teha, see on võitnud. Küll aga reguleerib seda mustmiljon reeglit, mille eesmärgiks on teha sport natuke turvalisemaks ja vaatemängulisemaks.
Muide, sel spordialal arvestatakse vaatemängulisusega lausa nii palju, et mänge peetakse just nendel päevadel ja nendel kellaaegadel, kui on kõige rohkem vaatajaid ja aega võetakse maha ka siis, kui on vaja teha teles reklaamipausi. Tavalises jalgpallis teatavasti aega maha võtta ei saa, ainuke võimalus reklaamipausiks on enne ja pärast poolaega.
See, et Ameerika jalgpall on visuaalselt erinev meil populaarsetest spordialadest, on kõigile selge. Kui ühes mängus peab palliga edasi liikumiseks seda jalaga lööma ja teises võib vabalt pall käes joosta, on kahtlemata tegu oma olemuselt nii erinevate aladega, et nende võrdlemine oleks mõttetu.
Ameerika jalgpalli iseloomustab võib-olla kõige paremini üks reegel, mis eristab teda oma olemuselt paljudest teistest populaarsetest spordialadest, nagu jalgpall, hoki või ragbi rohkem kui suured kaitsmed või mängijate pikali jooksmine. Esmapilgul mitte kõige olulisemana tundub detail on suluseisu puudumine selle klassikalises mõttes, st et palli võib sööta eesolevatele kaasmängijatele. Selle teadmisega võikski alustada Ameerika jalgpalli reeglite ja olemuse selgitamist.


Tükkhaaval edasi


Ameerika jalgpallis tuleb kummalgi meeskonnal platsile 11 mängijat, kes rivistuvad üksteise vastu üles. Ründava meeskonna käes on pall ja nagu öeldud, üritavad nad viia seda platsi lõppu. Siin tuleb välja järgmine oluline aspekt – palli edasiviimine käib katsete kaupa. Mäng peatatakse mitte ainult vigade või palli platsilt väljaminemise puhul, vaid ka siis, kui ründajatel lihtsalt ei õnnestunud palli edasi viia (mis tavaliselt tähendab seda, et palliga ründajaga on pikali tõmmatud).
Sellepärast näemegi me mänge vaadates meestekuhilaid, kus pall on kõige all ja mäng peatatud, mis tundub esmapilgul äärmiselt tüütu. Kuid veidi süvenedes avastame, et sellel on ka positiivne külg. Iga katse jaoks on meeskondadel võimalik uuesti rivistuda ning uus mänguskeem paika panna. See tähendab omakorda, et kogu tegevus platsil on läbi mõeldud, improviseerimist näeb väga vähe ning pealtvaatajatel on hea võimalus mängustrateegiale igal katsel kaasa mõelda.


Mängijad on spetsialiseerunud


Mida aga katse sisuliselt tähendab? See tähendab, et ründajate mängujuht saab katse alguses palli ning kas annab selle oma jooksjale, kes üritab edasi joosta, või viskab etteläinud püüdjatele. Nagu öeldud, pole siin suluseisu, mis tähendab, et mängijad võivad joosta ette söötu ootama. Seega on mängu ja katse käik justkui ainult mängujuhi käes – kas ta söödab palli edasi või annab selle jooksjale.
Samas aga, miks mängujuht ise palliga ei jookse? Või miks ainult niinimetatud püüdjad lähevad ette palli püüdma? Miks üldse on platsil mängujuht, kui sama hästi võiks jooksja ise mõelda, kas ta jookseb palliga või söödab selle ette püüdjatele?
Nendele küsimustele annab vastuse asjaolu, et nagu öeldud, on iga katse vahel meeskondadel võimalik uuesti rivistuda. Sellest tulenevalt saavad mängijad spetsialiseeruda mingile tegevusele. Nad ei pea olema üle platsi mehed, saades kõigega hakkama, vaid keskenduvad ainult oma tegevusele.
Mängujuht on põhimõtteliselt viskaja: ta peab eelkõige olema hea platsinägemisega, täpse ning tugeva viskekäega ja suhteliselt pikka kasvu. Jooksja on samas suhteliselt lühike, tugev, kiire ja liikuv. Kuigi need omadused (peale pikkuse) pole üksteist välistavad, on selge, et kui mängijal on võimalik keskenduda ainult ühtede oskuste harjutamisele, saab ta neist märkimisväärselt paremaks kui õppides ära kõik oskused.
See kehtib ka teiste positsioonide ja kaitsjate kohta. Püüdjad on enamasti pikad, kiired ja heade kätega. Liinimängijad on väga suured ja tugevad ning kiirus pole neile oluline. Kaitsemängijate suurus ja oskused sõltuvad sellest, keda nad katma peavad.


Katsete kaupa edasi


Tulles tagasi mängukäigu juurde – ründaval meeskonnal on neli katset viia pall edasi algjoonest kümne jardi (umbes 9,1 meetri) kaugusele. Selle jaoks on neil võimalus palli sööta ühe korra ettepoole või võtta pall enda kätte ja joosta vastasvõistkonna lõpptsooni poole. Kaitsev meeskond, arusaadavalt, püüab siis takistada palli jõudmist edasi kogu oma jõu ja oskusega. Selleks tuleb kas palliga ründaja sõna otseses mõttes rajalt maha võtta, sööt vahelt lõigata või loota, et palliga ründaja palli ”kogemata” pillab.
Samuti lõpetatakse rünnakukatse juhul, kui pall või palliga ründaja läheb mänguplatsi piiridest välja ja siis, kui esimene sööt ei jõua kuhugi, seda ei õnnestu kellelgi kinni püüda. Ründaja on maas siis, kui tema põlv või küünarnukk maad puudutab. Kõige lihtsam on muidugi mängu tundma õppida nii, et vaadata ühte mängu koos asjatundjaga, kes seletab, miks midagi nii tehakse, nagu tehakse.
Kui nelja katse järel ei ole jõutud palli viia kümne jardi kaugusele algsest joonest, läheb see üle vastasvõistkonnale ja neil tekib võimalus sellega ründama hakata. Tavaliselt aga, kui kolmas katse on läbi kukkunud ja strateegid ei näe head varianti neljanda katse õnnestumiseks, püütakse pall jalaga lüüa nii kaugele kui võimalik, et vastasvõistkond peaks kaugelt oma rünnakuga pihta hakkama.
Jõudes palliga vastasvõistkonna lõpptsooni, saab ründav meeskond kuus punkti ja võimaluse saada kohe veel üks või kaks punkti juurde. Ühe punkti saab juurde siis, kui järgmise rünnaku ajal lüüakse pall jalaga läbi selle kahvlikujulise värava, kaks punkti siis, kui selle rünnaku ajal saadakse pall uuesti sinna lõpptsooni.


Mäng kultuuris väga tähtis


Ameerika jalgpall on USA-s seotud väga paljude traditsioonidega ja see võistlussport on väga olulisel kohal seal kasvanud ja just koolis käinud inimestele, sest igal keskkoolil on oma jalgpallimeeskond, kus mängimine on kõige patriootlikum väljendusviis, kuidas oma kooli toetada. Samuti on (nagu Hollywoodi filmidest teada) suur osa ka kisakooritüdrukutel, kelle tantsimine ja ergutused on lahutamatu osa korralikust mängust.
Keskkoolis mängitakse jalgpalli enamasti reedeti, ülikoolides laupäeviti ja profiliigas NFL pühapäeviti ning esmaspäeviti. NFL-i finaalmäng, mida nimetatakse Super Bowl`iks, toimub veebruari esimesel pühapäeval. Üleriigilises televisioonis ülekantavad mängud valitakse alati kohtumise olulisuse alusel, mitte selle järgi, kelle ”kord” on või kes kus mängib. Jõululaupäeval ja veel olulisemal, tänupühade reedel toimuvad väga olulised mängud, hoolimata sellest, mis nädalapäev just on.



www.mees.ee




















 

Lisa oma kommentaar
 
Nimi
Kommentaar
Kui palju on kaks pluss üks?
 
 
Start: 1601433446.1084
End: 1601433446.3484
Duration: 0.23996520042419